Gran Torino

Heh, novot siis. Ei tasu ikka suure suuga lubada (iseendale), et hakkan tihemini blogima ja siis jätkata umbes kord kvartalis kirjutamist. Eelmises posttuses oli juttu sellest, et ma olen haige ja ägisen, aga kavatsesin ikkagi tööle minna ja eksamit teha. Reaalsus aga jõudis laupäeval kohale, et ma ei saa ei tööle minna ega ka eksamiks õppida ja puhtfüüsiliselt sinna minna, sest ma ei jaksanud teisse tuppagi kõndida, rääkimata siis 10 minutit bussile jalutamisest. Tulin hoopis koju vanemate juurde, kus mul ühe ööga 38 kraadine palavik normaalseks temperatuuriks tagasi läks ja ma täiesti tervena üles ärkasin. Selline kolmepäevane haigus siis. 

Ma veetsin umbes kaks nädalat kodus (vahepeal vist käisin Tartus ka), tegin tööd ja natuke õppisin järeleksamiks. Jätsin selle lõpuks muidugi ikkagi umbes viimasele kolmele päevale (ok ma õppisin mingil määral ikkagi esimeseks korraks ka, enne kui haigus tuli see tähendab, but still), mil mul oli igasugusest mõttetööst nii kopp ees, et ma näiteks õhtul enne eksamit quittisin suht varakult ja läksin hoopis koos Toomasega La La Landi vaatama. Best otsus ever, sest kuigi ma eksamil kirjutasin enda arvates kõik nii valesti ja olin umbes 99% kindel, et ma selle läbi kukun, sain lõpuks hoopis C. Kahel ööl enne eksamitulemuste saabumist nägin muidugi kokku umbes 10 korda unes, kuidas ma a) läbi kukun ja lähen üksinda õppejõu juurde eksamit uuesti tegema b) ei kuku läbi, aga siis avastan, et ma vaatasin kellegi teise hinnet c) kukun läbi ja ei saa lõpetada d) jne. Pole vist kunagi enne ühegi eksami pärast nõnda närvis olnud. Umbes 10 järeleksami tegijat kukkusid läbi ja peavad selle järgmisel aastal uuesti tegema, nii et mu närvitsemine oli tegelikult omal kohal.

Igatahes esmaspäeval hakkas uus semester, ma tulin poole loengu pealt koju ja teisipäeval ei käinud üldse kohal. Ja rohkem mul kooli polnudki. Kaks päeva kooli ja ma ei suuda isegi nii vähe kohal käia. Ma juba tunnen, et mul on varsti shitloads to do, näiteks võiksin FINALLY hakata kirjutama uurimistööd, mis võiks seekord valmis saada natuke rohkem kui päev enne tähtaega. Ma ausalt öeldes mõnikord öösel ärkan üles ja saan mingi väikese paanikahoo, sest mulle meenub, et mul on aprillis-mais eksamid ja kuuajane praktika samal ajal ning pärast seda on vaja lõpueksamiks õppida ja kõige selle kõrvalt peaks tööl ka käima. Ja ma tahaks võtta õigusabi ainet ehk siis reaalseid inimesi nende probleemidega aidata, aga probably langeks ka see asi umbes samale ajale. Veidike kurb on olla küll, et sügisel seda ainet ei võtnud, aga siis ma ei julgenud veel. Igatahes mul on mõnikord täiesti õudne olla ja ma mõtlen, et misjaoks oli mul vaja sinna praktikale kandideerida ja miks ma üldse kõik asjad alati viimasele hetkele/ühele ajale jätan. Samas mõte sellest, et ma päevad läbi midagi asjalikku teen, mitte ei moluta niisama ega vaata Toomasega uut cooli sarja mis me avastasime (Rick and Morty), ajab natuke elevile ka. Ma kujutan ette, kuidas ma olen hullult cool vend ja hommikul käin koolis, päevad veedan büroos ja õhtul käin veel tööl ka ning jõuan kogu selle asja kõrvalt käia väljas ja olla hullult sotsiaalne. Ilmselt see asi nii välja ei näe. Aga sellest kunagi hiljem.. Aaah, koolis veel. Meil hakkas mingi aine, kus õppejõud moodustas randomly neljased grupid, kes peavad omavahel reaalselt iga nädal tööd tegema ja koosnevad üldiselt inimestest, kes pole nende kolme aasta jooksul üksteisega kordagi suhelnud. Ja minu mõte selle asja kohta on, et MIKS KÜLL on vaja hakata baka viimasel semestril mingit sellist asja üritama, kui inimesed reaalselt käivad tõenäoliselt tööl ja ei viitsi lihtsalt kokku saada, et mingit jura ette valmistada. No ma ei tea, ma ausalt öeldes ei viitsi, sest rühmatöö sucks ja ma ei saa aru, miks peaks sellist asja tegema pärast algkooli.