12.6.17

Lawyered

Novot siis. Ma ei kukkunudki bakaeksamit läbi, sain hoopis üle ootuste hea hinde. Lausa nii hea, et ma ei suutnud oma õnne uskuda ja karjusin/nutsin ÕISis hinnet jõllitades tükk aega. Ja siis tegin paar tantsusammu. Käed küll värisesid kõvasti, aga muidu oli tore hetk. Hiiglaslik kivi langes südamelt, sest sellise tulemusega on ikka päris suur võimalus, et ma isegi oma pigem kesise keskmise hindega magistrisse ka sisse saan. Hurraa!


Oma varasemaid postitusi lugedes sain aru, et ma pole üldse kirjutanud asjadest, mille pärast ma kuid tagasi natuke ärevusest paberkotti hingama pidin. Teen seda nüüd, parem hilja kui leida, right.

1. Ma jätsin uurimistöö kirjutamise ikkagi umbes kahele viimasele nädalale. Juhendaja kirjadest kumas läbi, et tal 0 usku minusse ja pigem ma ei olnud seekord tema lemmikjuhendatav, sest ma ei saanud eriti arugi, millest ma kirjutama pean. Lõpuks ikkagi sain kah (kind of..) ja kirjutasin selle enda arust suhteliselt koleda õuduse ruttu kokku ja viisin ära. Minu arvates oli see täiesti mõttetu käkk küll. Kaitsmisel oli komisjonis üks uus õppejõud, kes kõiki hullult peedistas, sest ta riigikohtunik ja tark inimene ja teadis KÕIKE, mistõttu oli päris kohutav TERVE PÄEV seal passida, sest millegipärast ei toimunud asi tähestikulises järjekorras ja mu töö oli kuskil peaaegu kõige all. Siis selgus aga, et minu teema oli umbes ainus asi maailmas, millest ta mitte midagi ei teadnud ehk ta ei osanud suurt midagi küsida. Ja ega ma ei oleks osanud vastata ka. Lõpp hea, kõik hea ja ma sain üllatusliku A.

2. Praktika oli väga lahe. Avastasin, et see asi, millest ma 2,5 esimest õppeaastat olin mõelnud kui asjast, mida ma MITTE KUNAGI ei tahaks teha, on siiski megahuvitav ja ma sain täiesti okeilt hakkama, arvestades, et ma nägin hagiavaldust elus esimest korda. Oli tore, kuigi sain megavähe kohal käia, sest olid eksamid ja muu jura, mida ma enam ei mäletagi.

3. Vingusin, et meil on sellel semestril ülirõve aine, kus on vaja rühmatööd teha. Selgus, et selliseid aineid on lausa 2, aga ühes oli mul megacool rühm ja teises oli vaja teha pmts ainult 2 suuremat asja, mille saime netiteel tehtud. 

4. Baka viimane semester minu 3 aasta parim semester hinnete poolest, ainult üks C rikkus ilusa rea ära, aga keskmine tuli ikkagi 4. See on ikka hullult veider, et pärast gümna lõppu poleks ma kunagi arvanud, et ma võiksin nii kesiste hinnete pärast rõõmustada, aga 3 aastat õigusteaduses on mulle õpetanud, et parim tulemus on see, kui eksamit ei pea uuesti tegema.. Vähemalt mõnes aines küll.. 


Mulle tundub alati, et ma kirjutan hullult pikki blogipostitusi, aga lõpuks selgub ikkagi, et olen tund aega umbes kümmet rida kirja pannud. Aga ma ei viitsi rohkem! Mul on tegelikult veel päris paljust kirjutada, aga mul sõrmed juba väsisid ära. Võib-olla siis järgmine kord, mis loodetavasti tuleb varem kui 6 kuu pärast.

30.5.17

It's a sign of the times

Ma näen viimasel ajal unenägusid, mis ei olegi nagu unenäod, vaid pigem lühikesed ülevaated mu suurimatest hirmudest. Või muudest asjadest, mis võivad päriselt ka reaalsuselt saada, mitte nagu hiiglasliku süstlaga arsti eest ära jooksmine või zombie-rünnak (ma loodan). Enne bakaeksamit nägin näiteks, et jään sinna hiljaks ja hakkan seetõttu hüsteeriliselt nutma. Täna nägin unes, et õppejõud tõmbas kogu mu lahenduse maha ja andis mulle 100st punktist ainult 4. Ja ma nutsin selle peale jälle hüsteeriliselt. Igatahes on jube vastik ärgata üles ja olla 0 puhanud, sest süda on terve öö ärevusest peksnud ja alateadvus pakkunud põnevaid uusi kogemusi.

Päeval on ka ärev olla. Ma lootsin, et see vastik tunne saab eksamiga lõpu ja ma saan puhata, aga nopes. Eksam läks nii halvasti ja mul on kogu aeg hirm, et ma pean selle jubeduse uuesti läbi elama või siis saan nii halva tulemuse, et mul ei ole järgmisel aastal kooli enam asja. Ja ma päriselt üritan sellele mitte mõelda, aga see näriv tunne kõhus ei luba mul kogu seda jama täielikult ära unustada.

Tahaks lihtsalt, et see lugu hea lahenduse leiaks ja ma saaksin lõpuks ometi rahulikumalt hingata. Ma ei saa aru, miks juba viimased maeiteamitu aastat minu lemmikaastaaeg nii kohutav on. Ja iga aastaga aina hullem. Miks see sess nii õudne oli. Miks ma üldse ülikooli läksin.

you look pretty good down here
but you ain't really good 

(Unustasin ära, et eelmine postitus umbes samast asjast rääkis, aga see eksam ei olnud bakaeksamiga võrreldes ikka mitte midagi..)

8.2.17

Gran Torino

Heh, novot siis. Ei tasu ikka suure suuga lubada (iseendale), et hakkan tihemini blogima ja siis jätkata umbes kord kvartalis kirjutamist. Eelmises posttuses oli juttu sellest, et ma olen haige ja ägisen, aga kavatsesin ikkagi tööle minna ja eksamit teha. Reaalsus aga jõudis laupäeval kohale, et ma ei saa ei tööle minna ega ka eksamiks õppida ja puhtfüüsiliselt sinna minna, sest ma ei jaksanud teisse tuppagi kõndida, rääkimata siis 10 minutit bussile jalutamisest. Tulin hoopis koju vanemate juurde, kus mul ühe ööga 38 kraadine palavik normaalseks temperatuuriks tagasi läks ja ma täiesti tervena üles ärkasin. Selline kolmepäevane haigus siis. 

Ma veetsin umbes kaks nädalat kodus (vahepeal vist käisin Tartus ka), tegin tööd ja natuke õppisin järeleksamiks. Jätsin selle lõpuks muidugi ikkagi umbes viimasele kolmele päevale (ok ma õppisin mingil määral ikkagi esimeseks korraks ka, enne kui haigus tuli see tähendab, but still), mil mul oli igasugusest mõttetööst nii kopp ees, et ma näiteks õhtul enne eksamit quittisin suht varakult ja läksin hoopis koos Toomasega La La Landi vaatama. Best otsus ever, sest kuigi ma eksamil kirjutasin enda arvates kõik nii valesti ja olin umbes 99% kindel, et ma selle läbi kukun, sain lõpuks hoopis C. Kahel ööl enne eksamitulemuste saabumist nägin muidugi kokku umbes 10 korda unes, kuidas ma a) läbi kukun ja lähen üksinda õppejõu juurde eksamit uuesti tegema b) ei kuku läbi, aga siis avastan, et ma vaatasin kellegi teise hinnet c) kukun läbi ja ei saa lõpetada d) jne. Pole vist kunagi enne ühegi eksami pärast nõnda närvis olnud. Umbes 10 järeleksami tegijat kukkusid läbi ja peavad selle järgmisel aastal uuesti tegema, nii et mu närvitsemine oli tegelikult omal kohal.


Igatahes esmaspäeval hakkas uus semester, ma tulin poole loengu pealt koju ja teisipäeval ei käinud üldse kohal. Ja rohkem mul kooli polnudki. Kaks päeva kooli ja ma ei suuda isegi nii vähe kohal käia. Ma juba tunnen, et mul on varsti shitloads to do, näiteks võiksin FINALLY hakata kirjutama uurimistööd, mis võiks seekord valmis saada natuke rohkem kui päev enne tähtaega. Ma ausalt öeldes mõnikord öösel ärkan üles ja saan mingi väikese paanikahoo, sest mulle meenub, et mul on aprillis-mais eksamid ja kuuajane praktika samal ajal ning pärast seda on vaja lõpueksamiks õppida ja kõige selle kõrvalt peaks tööl ka käima. Ja ma tahaks võtta õigusabi ainet ehk siis reaalseid inimesi nende probleemidega aidata, aga probably langeks ka see asi umbes samale ajale. Veidike kurb on olla küll, et sügisel seda ainet ei võtnud, aga siis ma ei julgenud veel. Igatahes mul on mõnikord täiesti õudne olla ja ma mõtlen, et misjaoks oli mul vaja sinna praktikale kandideerida ja miks ma üldse kõik asjad alati viimasele hetkele/ühele ajale jätan. Samas mõte sellest, et ma päevad läbi midagi asjalikku teen, mitte ei moluta niisama ega vaata Toomasega uut cooli sarja mis me avastasime (Rick and Morty), ajab natuke elevile ka. Ma kujutan ette, kuidas ma olen hullult cool vend ja hommikul käin koolis, päevad veedan büroos ja õhtul käin veel tööl ka ning jõuan kogu selle asja kõrvalt käia väljas ja olla hullult sotsiaalne. Ilmselt see asi nii välja ei näe. Aga sellest kunagi hiljem.. Aaah, koolis veel. Meil hakkas mingi aine, kus õppejõud moodustas randomly neljased grupid, kes peavad omavahel reaalselt iga nädal tööd tegema ja koosnevad üldiselt inimestest, kes pole nende kolme aasta jooksul üksteisega kordagi suhelnud. Ja minu mõte selle asja kohta on, et MIKS KÜLL on vaja hakata baka viimasel semestril mingit sellist asja üritama, kui inimesed reaalselt käivad tõenäoliselt tööl ja ei viitsi lihtsalt kokku saada, et mingit jura ette valmistada. No ma ei tea, ma ausalt öeldes ei viitsi, sest rühmatöö sucks ja ma ei saa aru, miks peaks sellist asja tegema pärast algkooli.