24.1.18

i wake up, it's a bad dream
no one on my side
i was fighting
but i just feel too tired to be fighting
guess i'm not the fighting kind

12.6.17

Lawyered

Novot siis. Ma ei kukkunudki bakaeksamit läbi, sain hoopis üle ootuste hea hinde. Lausa nii hea, et ma ei suutnud oma õnne uskuda ja karjusin/nutsin ÕISis hinnet jõllitades tükk aega. Ja siis tegin paar tantsusammu. Käed küll värisesid kõvasti, aga muidu oli tore hetk. Hiiglaslik kivi langes südamelt, sest sellise tulemusega on ikka päris suur võimalus, et ma isegi oma pigem kesise keskmise hindega magistrisse ka sisse saan. Hurraa!


Oma varasemaid postitusi lugedes sain aru, et ma pole üldse kirjutanud asjadest, mille pärast ma kuid tagasi natuke ärevusest paberkotti hingama pidin. Teen seda nüüd, parem hilja kui leida, right.

1. Ma jätsin uurimistöö kirjutamise ikkagi umbes kahele viimasele nädalale. Juhendaja kirjadest kumas läbi, et tal 0 usku minusse ja pigem ma ei olnud seekord tema lemmikjuhendatav, sest ma ei saanud eriti arugi, millest ma kirjutama pean. Lõpuks ikkagi sain kah (kind of..) ja kirjutasin selle enda arust suhteliselt koleda õuduse ruttu kokku ja viisin ära. Minu arvates oli see täiesti mõttetu käkk küll. Kaitsmisel oli komisjonis üks uus õppejõud, kes kõiki hullult peedistas, sest ta riigikohtunik ja tark inimene ja teadis KÕIKE, mistõttu oli päris kohutav TERVE PÄEV seal passida, sest millegipärast ei toimunud asi tähestikulises järjekorras ja mu töö oli kuskil peaaegu kõige all. Siis selgus aga, et minu teema oli umbes ainus asi maailmas, millest ta mitte midagi ei teadnud ehk ta ei osanud suurt midagi küsida. Ja ega ma ei oleks osanud vastata ka. Lõpp hea, kõik hea ja ma sain üllatusliku A.

2. Praktika oli väga lahe. Avastasin, et see asi, millest ma 2,5 esimest õppeaastat olin mõelnud kui asjast, mida ma MITTE KUNAGI ei tahaks teha, on siiski megahuvitav ja ma sain täiesti okeilt hakkama, arvestades, et ma nägin hagiavaldust elus esimest korda. Oli tore, kuigi sain megavähe kohal käia, sest olid eksamid ja muu jura, mida ma enam ei mäletagi.

3. Vingusin, et meil on sellel semestril ülirõve aine, kus on vaja rühmatööd teha. Selgus, et selliseid aineid on lausa 2, aga ühes oli mul megacool rühm ja teises oli vaja teha pmts ainult 2 suuremat asja, mille saime netiteel tehtud. 

4. Baka viimane semester minu 3 aasta parim semester hinnete poolest, ainult üks C rikkus ilusa rea ära, aga keskmine tuli ikkagi 4. See on ikka hullult veider, et pärast gümna lõppu poleks ma kunagi arvanud, et ma võiksin nii kesiste hinnete pärast rõõmustada, aga 3 aastat õigusteaduses on mulle õpetanud, et parim tulemus on see, kui eksamit ei pea uuesti tegema.. Vähemalt mõnes aines küll.. 


Mulle tundub alati, et ma kirjutan hullult pikki blogipostitusi, aga lõpuks selgub ikkagi, et olen tund aega umbes kümmet rida kirja pannud. Aga ma ei viitsi rohkem! Mul on tegelikult veel päris paljust kirjutada, aga mul sõrmed juba väsisid ära. Võib-olla siis järgmine kord, mis loodetavasti tuleb varem kui 6 kuu pärast.

30.5.17

It's a sign of the times

Ma näen viimasel ajal unenägusid, mis ei olegi nagu unenäod, vaid pigem lühikesed ülevaated mu suurimatest hirmudest. Või muudest asjadest, mis võivad päriselt ka reaalsuselt saada, mitte nagu hiiglasliku süstlaga arsti eest ära jooksmine või zombie-rünnak (ma loodan). Enne bakaeksamit nägin näiteks, et jään sinna hiljaks ja hakkan seetõttu hüsteeriliselt nutma. Täna nägin unes, et õppejõud tõmbas kogu mu lahenduse maha ja andis mulle 100st punktist ainult 4. Ja ma nutsin selle peale jälle hüsteeriliselt. Igatahes on jube vastik ärgata üles ja olla 0 puhanud, sest süda on terve öö ärevusest peksnud ja alateadvus pakkunud põnevaid uusi kogemusi.

Päeval on ka ärev olla. Ma lootsin, et see vastik tunne saab eksamiga lõpu ja ma saan puhata, aga nopes. Eksam läks nii halvasti ja mul on kogu aeg hirm, et ma pean selle jubeduse uuesti läbi elama või siis saan nii halva tulemuse, et mul ei ole järgmisel aastal kooli enam asja. Ja ma päriselt üritan sellele mitte mõelda, aga see näriv tunne kõhus ei luba mul kogu seda jama täielikult ära unustada.

Tahaks lihtsalt, et see lugu hea lahenduse leiaks ja ma saaksin lõpuks ometi rahulikumalt hingata. Ma ei saa aru, miks juba viimased maeiteamitu aastat minu lemmikaastaaeg nii kohutav on. Ja iga aastaga aina hullem. Miks see sess nii õudne oli. Miks ma üldse ülikooli läksin.

you look pretty good down here
but you ain't really good 

(Unustasin ära, et eelmine postitus umbes samast asjast rääkis, aga see eksam ei olnud bakaeksamiga võrreldes ikka mitte midagi..)